2.

"Kuulge ma praktikumi ei tule täna. No pea ei taha hakkama saada. Kodus vaja sada asja ajada ja ma mõtlesin, et sõidan varasema bussiga Paidesse, et näeb siis."
"By, by. Aga ära unusta, et esmaspäeval on Fausta juures istumine eks?"
"Mhmm. Tsau!"
Hanna oli viimasel ajal liiga palju eemal. Omades mõtetes, omas maailmas. Vahel tundus, et teda vaevab midagi palju keerulisemat kui lihtsad kodused probleemid või integraalide maailm, mis temani jõuda ei soovinud. Ja samas suutis ta vaid ühe silmapilkse hetkega panna mind unustama nii palju. Üks neist kallitest ja asendamatutest. Jah, just see ta oli.
"Kui sa siia seisma kavatsed jääda Re, siis pead seda üksi tegema. Kuratlikult külm on."
"Mh? Aa, ei ma tulen, tulen. Jäin korraks mõtlema."
"Ei tea küll millest."
"Fausta! Ära hakka!"
"Ja, ja. Tean, tean. Räägi parem seda, et Kerli juurde oled tulemas ikka? Ma üksi ei viitsi sinna eriti viia ennast. Ja Robert lubas meid autoga ära viia. Et siis jah. Siinkohal ma välistaks igasugused vastuväited ja saame minu juures kell 8 kokku. Davai?"
"Davai."
Miks suure lumememme nimel pidid need praktikumi ruumid alati nii külmad olema. Matemaatikast ei suuda värisevate sõrmedega ka kõige avaram mõistus aru saada. Ja avarat mõistust soovisime me Faustaga endale mõlemad. Õppejõu tundetu ja monotoonne hääletoon suigutas meid peadselt transiseosundisse, mille käigus sai leheruut meil suuremat tähelepanu kui ta tegelikult soovinud oleks. Miks ometi ei võinud kõlada need sõnad, et lõpetame tänaseks, miks ometi ei saanud kell ometi kord olla meie poolel. Kaks tundi numbreid, mis sarnanesid rittapandult hieroglüüfidega ei muutnud külma enesetunnet karvavõrdki paremaks ning kui me lõpuks Faustaga peale väistavat päeva bussiepale itusime ning agelaselt kuid järjekindlalt kodupoole sõitsime tundus kõik nii võimatult raske.