2.

"Kuulge ma praktikumi ei tule täna. No pea ei taha hakkama saada. Kodus vaja sada asja ajada ja ma mõtlesin, et sõidan varasema bussiga Paidesse, et näeb siis."
"By, by. Aga ära unusta, et esmaspäeval on Fausta juures istumine eks?"
"Mhmm. Tsau!"
Hanna oli viimasel ajal liiga palju eemal. Omades mõtetes, omas maailmas. Vahel tundus, et teda vaevab midagi palju keerulisemat kui lihtsad kodused probleemid või integraalide maailm, mis temani jõuda ei soovinud. Ja samas suutis ta vaid ühe silmapilkse hetkega panna mind unustama nii palju. Üks neist kallitest ja asendamatutest. Jah, just see ta oli.
"Kui sa siia seisma kavatsed jääda Re, siis pead seda üksi tegema. Kuratlikult külm on."
"Mh? Aa, ei ma tulen, tulen. Jäin korraks mõtlema."
"Ei tea küll millest."
"Fausta! Ära hakka!"
"Ja, ja. Tean, tean. Räägi parem seda, et Kerli juurde oled tulemas ikka? Ma üksi ei viitsi sinna eriti viia ennast. Ja Robert lubas meid autoga ära viia. Et siis jah. Siinkohal ma välistaks igasugused vastuväited ja saame minu juures kell 8 kokku. Davai?"
"Davai."
Miks suure lumememme nimel pidid need praktikumi ruumid alati nii külmad olema. Matemaatikast ei suuda värisevate sõrmedega ka kõige avaram mõistus aru saada. Ja avarat mõistust soovisime me Faustaga endale mõlemad. Õppejõu tundetu ja monotoonne hääletoon suigutas meid peadselt transiseosundisse, mille käigus sai leheruut meil suuremat tähelepanu kui ta tegelikult soovinud oleks. Miks ometi ei võinud kõlada need sõnad, et lõpetame tänaseks, miks ometi ei saanud kell ometi kord olla meie poolel. Kaks tundi numbreid, mis sarnanesid rittapandult hieroglüüfidega ei muutnud külma enesetunnet karvavõrdki paremaks ning kui me lõpuks Faustaga peale väistavat päeva bussiepale itusime ning agelaselt kuid järjekindlalt kodupoole sõitsime tundus kõik nii võimatult raske.

1.

Ma tundsin neid. Iga viimast jääkülma vihmapiiska kuumal nahal ja ma nautisin seda. Oli see trummeldav heli mu ümber või midagi muud...ma ei tea. Kõik, mida ma sellel hetkel tundsin olid piisad. Ei ühtegi pisarat. Ei enam. Ei kunagi. Mitte ainsatki heli, mis segaks mu mõtteid ja ma ei mõelnud millelegi peale vihma. Ma ei tahtnud midagi muud peale võimaluse seista seal täpselt nii nagu ma seisin ja seista niimoodu kaua. Kauem kui aasta ja üks päev. Midagi muud ma ei soovinud. Peaaegu. Oli siiski midagi...midagi mida ma tollel hetkel tahtisn veel rohkem ja meeleheitlikumalt. See esimene teadvustesse tulvanud mõte halvas mu meeled. Ma olin lõksus. Mina, kes ma pidasin seda tunnet absurdsuse tipuks. Mina, kes ma näisin teistele tugev ja kättesaamatu. Mina olin nüüd see, kes oleks andnud kõik ühe pilgu eest...ühe hetke eest. Ei ühtegi pisarat lubasin ma endale. Ei ühtegi enam. Ja ometigi olin ma nii lähedal murdumisele.

---------------------------------------

Vastu tahtmsit lülitasin muusika klappidest välja. Hinga, hinga ja ole see, kes sa olla ei taha. Peida ennast varjudesse ja kõik on korras. Sellised sõnad olid kõik, mis ma antud hetkel endale sisestada suutsin. Avasin ukse ja naeratus oli seal. Tervituseks öeldud viisakad sõnad, nõrk peakallutus, käeviibe. Kogu perfektsuseni viimistletud näitemäng oma täies hiilguses. See seal ei olnud tunne, mis mind valdas. Õpitud vaatemäng lõbustamaks neid, kes nägudest kaugemale vaadata ei suuda. Ja nii naljakas kui see ka ei tundu leppisid sellega kõik, kes leppima pidid. Ainsast pilgust teatsin, et teda ei ole veel seal. Leidsin oma koha nende juures, kes teadsid, mis peitub maski taga ning ei küsinud miks. Ma tänan neid olemasolemise eest. Ilma ma enam ei oskakski.
"Hommik."
"Hmmm..."
Kui tavapärane. Aga ma ei vajanduki rohkem. On inimesi kelle puhul piisab ka lihtsatest häälitsustest.
"Räägi tarka juttu, et kas täna õhtul siis oleme Kerli juures?"
"Mh? Aa...see. Tead ma vist ei viitsi väga. Nii palju vaja teha ja."
"Selge, selge. Igaljuhul kui õhtuks ikka tahad kohale ilmuda siis anna teada."
Taaskord nii tavapärane. Hannaliina polnud kunagi olnud seda tüüpi, kes rohkem kui kaks õhtut nädalas väljas veedaks. Aga temaga sai vähemalt rääkida. Uks avanes. Häälte järgi arvestades sisenes rohkem kui üks inimene. Lennutasin arvuti lauale. Sellel minul, kes mänge ei mänginud oli piinav vajadus vaadata. Aga siin teeb reegleid teatritükki esitav mina. Seega polnud mingisugust vajadust ennast ringi keerata. Liikumine mu vasakul käel andis mõista, et peaksin siiski väiksemat uudishimu üles näitama.
"Hommik Re!"
"Heya!"
Fausta! Lõpuks! Istuda nädal aega loengutes ilma oma vaimse pingemaandajata oli piinav.
"Tore sind taaskord tervitada. Kuidas reis läks? Aaajaa...Marten helistas paar korda. Mingi väike jama oli Lucasega olnud."
"Mhmm ma kuulsin jah juba. Ei kõik ok hetkel. Aaga reis oli väga viis. Kuigi ma suutsin ennast ikka eriti toredasti ära eksitada. Kuidas endal kulges?"
"Vaikselt, vaikselt. Kulgeme siin omaradapidi. Aaga hea, et sa tagasi oled."
"Mhmm. Trust me...suht hea on tagasi olla. Vahepeal viskas ikka täiesti üle sellest seltskonnast seal."
Ma ei tea kuidas või mis meetodeid Fausta kasutab aga tervelt kolmetunnise loengu suutsin ma sisustada oma aju tagasoppides hiilivat teemat puudutamata. On inimesi, kes tunnevad sind läbi ja lõhki. Ja nii peabki.