Kas oli seda jama nüüd vaja? Ma ei tea mis imega ma õigeks ajaks valmis jõudsin aga hetkel on tunne, et kõik on liiga valesti et olla vale. Käisime Faustaga Kerli juures. Rahvas, seltskond, vanad tuttavad. Ehk lihtne korrapärane üleüldine kaos. Vaatamata minu instinktiivsele soovile tühendada veinipudel esimese 30 minutiga suutsin pea selge hoida. Ja nüüd oleme Faustaga tagasiteel Tartu suunas. Ja ma kuulan seda lõputut sõnadevoolu. Ja isegi kui kõik on hoopis teistmoodi asjad klapivad ometigi omavahel kokku. Täpselt nagu see väike punane pusletükk, mille peale pikka otsimist diiavani varjulisest nurgast üles leiad.
"... ja siis ta lihtsalt kukkus sõimama. Täielik emo! Ma ei saa aru, mis tal viga oli! Nagu mina oleks üldse millesgi süüdi olnud ja... Re?! Hallo sa kuulad mind ka? Re! Renet!!!"
"Eh..? Mh ja, ja. Ma lihtsalt.. Jah ..ja ..ja kuulan.!"
"Jee sa seda teed. Get a hold of yourself! Kuule ma vist peaks välja magama eks? Aga homme ma helistan sulle siis."
"Hmm..mhmm. Helista. Ma hommikul lähen sõitma. Aga ma pelae lõunat olen kättesaadav taaskord."
"Kuhu? Tüdruk!!! Ära jama selle asjaga! Kaua ma juba rääkinud olen ah? Bljässs...sa ise tead aga ära tee mulle nägusid ma ei taju ju hetkel."
"Jaja.."
Fausta suutis oma iidvana monoloogi edasi kerida pikemalt kui tavaliselt. Aga ma ei saa midagi parata, et vaatamata oma emalikule ülehoolivusele kiskus vägisi muigama tema ülikeskendunud katse jõuda sirgjoonseliselt väravani.
"Hei Robert. Sa võid mu varem maha panna saad koju ära. Mul pole kõndimisega probleeme."
"Kindel? Vaadates Faustat ma kahtlen kas oleks äkki pidanud ta üles ära viima...?"
"Ta saab hakkama. Ja ma olen korras. Ära muretse."
"Selged pildid."
Kõndimine tuli mulle hetkel kasuks. Ma pidin siit eemale saama ja home sõit oli ainuke viis reaalsusest põgenemieks. Fausta ütles, et temasuguseid ei eksiteeri, et ta on liiga ebamaine, et tõeline olla. Aga ometigi oli ta olemas ja just seda ma vajasin. Kõike muud oli hetkel liiga palju.
